Kanep
Kanepist ja vaimsetest häiretest
Näiteks heroiiniga võrreldes on kanepi puhul risk mitmesuguste vaimsete häirete avaldumiseks või võimendumiseks palju suurem. Nii on tänaseks selge, et kanepiga saab seostada järgmiste vaimsete häirete avaldumist või seisundi halvenemist:
- sõltuvuse väljaarenemine;
- deliirium;
- kanepipsühhoos;
- skisofreenia;
- ärevushäired;
- depressioon;
- tahtetuse sündroom.
Kanepi – nagu ka teiste uimastite – puhul tuleb teha selget vahet tarvitamise, kuritarvitamise ja sõltuvuse vahel.
Kuritarvitamine toob endaga kaasa kehalisi, vaimseid ja/või sotsiaalseid probleeme, mille põhjused tulenevad otseselt ja ainult uimasti tarvitamisest. Samas ei pruugi uimastipruukimine kuritarvitamise etapis olla veel tingimata regulaarne: inimesel säilib kanepi kasutamise üle osaline kontroll ning aeg-ajalt on ta suuteline ka ilma hakkama saama. Sõltuvuse staadiumis on kasutamisest saanud aga igapäevane vajadus uimastit pidevalt kuritarvitada.
Uuringutega (Holmberg, 1981; Bier ja Haastrup, 1985; Arseneault jt, 2002; Fergusson jt, 2003) on tõestatud, et kanep, eriti suurtes kogustes, võib tekitada nii deliiriumi kui psühhoosi.
Deliirium ei kesta kuigi kaua: mõnest tunnist kuni mõne päevani, ehkki aeg võib sel juhul olla kurval viisil väga suhteline mõiste. Inimese teadvus on siis hägune: raskusi on ajas ja ruumis orienteerumisega, ta ei pruugi ära tunda tuttavaid ega aru saada, mis tema ümber toimub. Deliiriumi tekkimine on tõenäolisem, kui inimene on lisaks suurele tarvitatud THC-kogusele veel näiteks magamata või pohmeluses.
Psühhoos erineb deliiriumist peamiselt selle poolest, et analüütilise mõtlemise võime justkui toimib, kuid reaalsustaju ehk side tegelikkusega on muutunud või hoopis kadunud. Analüütilisest mõtlemisest on vähe kasu, kui sa istud katuseäärel eesmärgiga sealt alla hüpata, teadmata oma nime ja tekkinud olukorra põhjusi, ehkki annad endale suhteliselt hästi aru sellest, kus sa oled ja mida teha kavatsed. See, et sa oma nime ei mäleta, on kummaline ja ei tohiks analüütiliselt mõeldes nii olla. Teadmine, et katuselt alla hüpates sa tõenäoliselt sured, on samuti analüütilise mõtlemise tulemus, kuid mis parata, kui sinu moondunud reaalsustaju põhjal tundub katuselt allahüppamine võrreldes edasi-istumisega normaalne ja mõttekana näiv tegevus.
Psühhoosi all kannatav inimene on üldiselt rahutu ning teda ümbritsevad hallutsinatsioonid ja luulud, millesse ta ise kaljukindlalt usub. Igapäevaeluga sellises seisundis inimene üldjuhul hakkama ei saa. Psühhoos püsib kauem kui deliirium, ühest kuni kuue nädalani, kuid seda vaid siis, kui rohkem kanepit ei tarvitata. Kui inimene kanepipruukimist jätkab, võib selline seisund kesta kaua ning allub ravile väga halvasti. Sageli vajab see haiglaravi. Uuringud näitavad, et umbes 10% nendest, kes on elus rohkem kui ühe korra kanepit suitsetanud, on kogenud kas psühhoosi või deliiriumi. Riski ulatus on otseses seoses kanepi THC-sisalduse ja tarvitamise sagedusega.
Skisofreenia. Kas kanep võib põhjustada skisofreeniat ka nendel inimestel, kellel see muidu ei avalduks? Vastus kaldub olema „jah". Lisaks on tõendeid, et skisofreenia avaldub kanepisuitsetajatel keskmisest mitu aastat varem. Mida nooremalt kanepisuitsetamisega alustada, seda suuremad on riskid.
Paanikahood. Kanep võib põhjustada ka erineva tugevusega paanikahoogusid. Sagedamini juhtub seda juhuslike tarvitajatega või nendega, kes saavad kogemata harjumuspärasest suurema koguse THCd. Taolised hood võivad olla väga tugevad ja hirmutavad. Inimene tunneb, et igasugune kontroll kaob, hapnikku ei jätku, ta sureb kohe või läheb hulluks jne. Sageli tekib ebareaalsuse tunne. Mõnikord saavad paanikahoost alguse ärevushäired, mis vajavad juba psühhiaatrite sekkumist ja mille täielik väljaravimine ei pruugi enam võimalik olla.
Depressioon. Kanep soodustab ka depressiooni avaldumist. Uuringute kohaselt on kanepi kuritarvitajatel depressiooni tunnuseid neli korda sagedamini kui inimestel, kes kanepit ei tarvita. Depressioonist võivad omakorda areneda eri psühhosomaatilised häired, näiteks eespool mainitud ärevushäired jne.
Tahtetuse sündroom. 1968. aastal võeti esimest korda kasutusele tahtetuse sündroomi (amotivational syndrome) mõiste. Pikka aega kanepit tarvitanud inimene muutub ükskõikseks, apaatseks ega suuda millelegi pikemalt keskenduda. Ta võib küll teha tulevikuplaane, kuid ei suuda neid ellu viia. Samuti on tal raske kohaneda uute olukordadega või keerukamates situatsioonides hakkama saada. Eluhoiak muutub passiivsemaks. Tekivad probleemid lühimäluga: inimene ei suuda meenutada, mida hetk tagasi öeldi või mis äsja juhtus. Halveneb eneseväljendusoskus ja analüüsivõime. Tähelepanuvõime on puudulik, samuti on sellises etapis kanepitarvitajatel harilikest inimestest palju kehvem reaktsioonikiirus ja ajataju. Pahatihti on nad üksildased ja isoleeritud inimesed, kes ei talu kriitikat ning kipuvad arvama, et nende olukorras on süüdi teised, mitte nemad ise. Tüüpiline seisukoht on: „Teised ei mõista mind, sest ma olen nii eriline ega kuulu siia ühiskonda." Nendega vestlemine ei lähe kuigi ladusalt, sest nad lihtsalt ei mäleta, mida just öeldi või millest üldse jutt alguse sai. Kindlasti ei suuda nad seostada kanepit oma rahulolematuse põhjustega.
Mälu- ja keskendumisprobleemid jäävad alles ka siis, kui inimene on juba mitme aasta eest kanepist loobunud.
Uuringud on näidanud, et tahtetuse sündroom pole arvatavasti muud kui pikaajalise kanepimürgistuse tagajärg. Mida kauem on inimene kanepit tarvitanud ja mida suurem on olnud selle THC-sisaldus, seda rohkem on kahjulikke tagajärgi. See sündroom torkab enam silma kaasaegsetes tööstusriikides, kus elutempo on kiire ja ühiskonna nõudmised inimesele suuremad.
Hormonaaltasakaal. Kanep võib kahjustada nii meeste kui naiste hormonaaltasakaalu. Uuringuid selles vallas on veel liiga vähe, et kõiki võimalikke kahjusid täpselt hinnata, kuid enam paistab see kahjustavat mehi. Naistel mõjutab kanep menstruaaltsüklit. Võib oletada, et kanep vähendab viljakust, eriti meestel. Siiski on uuringuid veel liiga vähe, et seda kaljukindlalt väita.
