Menüü

Vaata ka: alkoinfo.ee / hiv.ee

Kuidas teada, kas ja millist abi teismeline vajab?

Peaaegu kõik uimasteid regulaarselt tarvitavad noored eitavad kirglikult, et võiksid olla sõltuvuses, nad ole tegelikult võimelised õigesti hindama, kas vajavad kõrvalist abi nendest loobumiseks. Alati peaks sedasorti abi olema pigem rohkem kui vähem. Seda, missugust abi noor vajab, saab hinnata peamiselt nelja kriteeriumi põhjal: missuguseid uimasteid tarvitatakse, kui sageli ja kui palju, suutlikkus kontrollida oma käitumist, valmidus uimastitest loobumiseks koostööd teha ja oma sõltuvuse eitamise ulatus.

Esimene indikaator on ärajäämanähud, näiteks:

  • halvav letargia;
  • sügav depressioon;
  • äärmine rahutus,
  • värisemine;
  • tõmblused, krambihood;
  • kuiv köha;
  • tõsised kõhukrambid.

Sedasorti nähud vajavad meditsiinilist sekkumist ja professionaalset abi, sõltumata sellest, mida näitavad ülejäänud kolm kriteeriumit.

Teiseks, kui palju suudab noor oma käitumist kontrollida? Seda saab hinnata järgmiste lihtsate objektiivsete näitajate abil:

  • kas laps järgib kodus kehtivad reegleid?
  • Kas ta ärkab õigeaegselt, et kooli jõuda?
  • Kas ta endiselt tegeleb oma hobidega?
  • Peab ta kellaaegadest kinni?
  • Kui talt midagi paluda, kas ta teeb seda?

Kui kõigi küsimuste vastus on jah, on laps suuteline oma käitumist kontrollima ja suunama. Kui ta aga järjepidevalt rikub üldkehtivaid reegleid nii koolis, kodus kui tänaval, puudub koolist, tema käitumine on muutnud vägivaldseks ja üleolevaks ning ta ei suuda ajaraamidest kinni pidada, on see märk sellest, et uimastite tarvitamise tõttu ei ole ta enam suuteline oma käitumise eest vastutama.

Kolmas indikaator on uimastitest loobumiseks vajalikust abist keeldumine ja veendumus, et võib tarvitamise iga kell järele jätta kui tahab ning uimastid pole tema jaoks mingi probleem. Eitamine käib tavaliselt käsikäes soovimatusega uimastitest üle saamiseks mingitki koostööd teha: see viimane on neljas kriteerium.

Need neli näitajat võivad olla eri viisidel kombineerunud. Need noored, kellel kõik need tugevalt väljendunud on, vajavad kindlasti ravi. Igasuguse ravi eeldus on, et uimastite tarvitamine on täielikult lõpetatud.

Pikaajalisel uimastite kasutamisel tekivad noorukitel muutused tundlikkuses – kaob võime

tunda füüsilist ja psüühilist valu, noor võib muutuda emotsionaalselt tundetuks. Teismeline hakkab teiste inimestega manipuleerima, ta on võimeline petma ja varastama.

Mida ette võtta?

Kui teie kahtlused leiavad kinnitust, võib olla üsna raske jääda rahulikuks. Kindlasti tuleks lapsega pidada maha tõsisem jutuajamine, samas pole sellest kuigivõrd kasu, kui te vestluse käigus oma emotsioone kontrollida ei suuda. Abi võib olla järgmistest nõuannetest:

  • püüdke last mitte süüdistada. See ei lahenda midagi ning kui teil pole õigus, võib see suhet lapsega tõsiselt rikkuda;
  • püüdke leida vestluseks aeg, kus keegi teid ei sega;
  • vestlust pole mõtet alustada, kui laps võib olla uimasti mõju all;
  • mõelge läbi oma reageering juhuks, kui laps tõepoolest tunnistab uimastite tarvitamist;
  • paluge lapsel oma seisukohti kirjeldada ning kuulake hoolikalt, mida tal öelda on;
  • püüdke jääda rahulikuks ja mitte vihastada ka siis, kui teile tundub, et laps valetab;
  • näidake, et muretsete noore tervise ja heaolu pärast;
  • kinnitage, et ta saab alati arvestada teie toetuse ja abiga;
  • rääkige lapsele missugune käitumine on lubatud ja missugune mitte;
  • ärge ähvardage (näiteks karistuse või oma elu ära rikkumisega) – see võib tunduda kiire ja lihtne lahendus, kuid tõenäoliselt see soovitud tulemust ei anna;
  • noor peab aru saama, et vastutab nii oma tegude kui nende tagajärgede eest.

Nende noorte puhul, kes võib-olla tarvitavad uimasteid, kuid kelle käitumine pole oluliselt muutnud ja otseseid tõendeid napib, tuleks jõulise sekkumisega oodata. Veetke koos temaga rohkem aega ning jätke talle võimalus oma käitumise ja tegudega tõestada, et ta ei tarvita uimasteid.

Üldjuhul usub iga sõltuvuses olev noor, et ainus mõistlik inimene on tema ja kõik ülejäänud ta ümber on „ära pööranud“.

Teismelised, kes uimatite tarvitamise tõttu on kaotanud enesedistsipliini, vajavad kontrollitud, kindlate reeglitega keskkonda. Kodus kehtivad korra- ja käitumisreeglid peavad olema selged, üles kirjutatud ning tõepoolest kehtima. Siis on kõigile selge, mida oodata: kirja pandud reeglid on justkui leping, kus igaühe õigused ja kohustused paigas. Mõned sedasorti „lepingu“ punktid on läbiräägitavad ja mõned mitte. Tingida ei saa näiteks selliste punktide üle nagu täielik keeld tarvitada ükskõik milliseid uimasteid, sõnaline ja füüsiline vägivald ning koolist puudumine. Läbirääkimisi võib pidada näiteks koolihinnete, iseenda ja oma asjade korrashoiu, ajapiirangute ja kodustes majapidamistöödes osalemise üle. Privileegid, nagu näiteks sõpradega väljas käimine, mobiili ja interneti kasutamine, oma hobidega tegelemine jne on võimalik välja teenida juhul, kui kokkulepetest täielikult kinni peetakse. Reeglite rikkumise tagajärjed peavad olema niisama selged nagu reeglid isegi. Kui teismeline pärast lepinguga nõustumist siiski jätkab uimastite tarvitamist, karmistatakse reegleid vastavalt sellele, milles enne kokku lepiti. Need noored, kes püsivad uimastitest eemal, kuid rikuvad muid reegleid, kaotavad teatud ajaks oma privileegid: õiguse minna sõpradega välja, kasutada internetti jne. Sedasorti kirjalikud kokkulepped loovad teismelise jaoks vajaliku kontrollitud keskkonna, selleta on igasugune ravi võimatu. Kontrollitud keskkond annab lapsele võimaluse tõestada, et ta pole uimastisõltuvuses või siis näidata, et ta võtab oma ravi tõsiselt. Lisaks õpib noor vastutama oma tegude tagajärgede eest ja tegema ratsionaalseid valikuid. Lapsevanematele annab see võimaluse tagasi tõmbuda ning lõpetada lakkamatu kontroll ning tagajärgedega võitlemine. See kõik on aga võimalik ainult juhul ja noored arvestavad taoliste reeglitega vaid siis, kui ka lapsevanemad neist tõepoolest kinni peavad. Reeglite rikkumisele peavad järgnema reaalsed karistused. Kaassõltlastest vanematel on sellega sageli raskusi: nad kas jätkavad üliranget kontrolli või siis distantseerivad end nii põhjalikult, et reeglitest üleastumise järelevalve jääb täiesti unarusse. Sageli ei järgne rikkumisele mingit tegelikku karistust, nii aga lähevad asjad üksnes hullemaks.

Enamasti katsetavad noored sedasorti reeglite vettpidavust korduvalt. Nad vaidlevad selle üle, kuidas täpselt tuleks kokkuleppeid järgida või siis üritavad vanemaid keelitada neid üldse kõrvale heitma. Endale kindlaks jäämine nõuab jõudu ja püsivust, kuid on hädavajalik. Mitte lapsevanem ega nõustajad pea tõestama, et teismelisel pole uimastisõltuvust, seda peab laps ise oma käitumisega tegema. Kindlad reeglid ja kokkulepped annavad selleks võimaluse.