Noortega uimastitest rääkimine

Oma lastega alkoholist või suitsetamisest rääkimine ei pruugi paljude vanemate meelest olla kuigi keeruline, küll aga kipub seda olema vestlus keelatud uimastitest. Sageli tunnevad vanemad end ebakindlalt näiteks põlvkondade vaheliste erinevuste tõttu, või siis seepärast, et konkreetseid teadmisi napib. Tihtilugu eelistatakse teemast lihtsalt mööda vaadata, uskudes lapse enese tarkusesse või siis pimesi lootes, et „meie peres seda ei juhtu”. Mõned jällegi arvavad, et lastega uimastitest rääkimine pigem tõukab neid selle poole ja tekitab asjatut uudishimu, kuigi igasugused tõendid selle kohta puuduvad. Kui vanematel lõpuks tekibki kahtlus, et midagi on valesti, ei olda sageli oma käitumises kindlad ega osata kuidagi reageerida.

Ka noored ei pruugi end kuigi hästi tunda, kui vanemad soovivad nendega uimastitest rääkida. Nad võivad näiteks karta, et nende mõningased teadmised uimastite kohta annavad vanematele põhjust neid kahtlustada. Kui nad aga tunnistaksid, et on midagi proovinud, võivad nad saada karistada. Mõnikord tunnevad noored, et vanemate kui teise põlvkonna esindajatega uimastitest rääkimisel ei ole mingit mõtet, sest vanemad ei tea sellest niikuinii mitte midagi, ega mõista neid.

Mõned vanemad väldivad igasuguseid jutte uimastitest või siis räägivad oma lastele üksnes šokeerivaid lugusid. Isegi kui laps teid alguses usub, ei „tööta“ selline meetod kuigi kaua ning lisaks võite hiljem kaotada lapse usalduse.

Ükski lapsevanem ei tohiks jätta oma lapse uimastialaseid teadmisi ainult tema sõprade, kooli ja meediakanalite hooleks. Rahulik ja asjalik vestlus neil teemadel on kasulik mõlemale poolele. Oluline on ära kuulata ka noorte arvamus ja seisukohad, ükskõik kui naiivsed või rumalad need esmapilgul ei tundu.

NB! Ka tubakas ja alkohol on uimastid! Noori võib põhimõtteliselt erinev suhtumine alkoholi, tubakasse ja keelatud uimastitesse segadusse ajada. Siin on olulised täiskasvanute endi harjumused – lapsevanemate suhtumine alkoholi ja suitsetamisse mõjutab väga palju lapse suhtumist nii lubatud kui keelatud uimastitesse.

Kuidas rääkida?

Küsige ja tundke siiralt huvi oma lapse teadmiste ja hoiakute vastu.
Sõnastage ta mõtted ja arvamused kokkuvõtliku küsimusena tagasi: „Meil käis täna koolis mingi tüüp uimastitest rääkimas ja ajas täielikku jura!“ Reaktsioon: „Põnev! Millega ta sinu meelest mööda pani/kuidas siis asjad sinu meelest on?“
Sõnastage ümber nende lauseid, aga mitte küsimustena, see näitab, et te kuulate neid hoolikalt: „Mingi tüüp ajas meil täna tunnis kanepi kohta täielikku jama!“ „Hm, õpetaja ajas teile jama“.
Samamoodi „peegeldage“ lastele tagasi nende tundeid: „Koolis aeti tunnis narko kohta täiesti lolli juttu!“ „Sul oli ilmselt väga tüütu seda kuulata“.

Nii võite mõlemad kindlad olla, et te olete tema mõtetest õigesti aru saanud. „Kas koolis on uimastitest räägitud? Väga huvitav, mida teile räägiti? Mis sa ise sellest arvad, mida sa ise kuulnud oled? Miks need väited sinu meelest lollid on?“ Esitage küsimusi, aga mitte „kallutatud“ küsimusi või selliseid, kuhu halvustav hoiak on juba ette sisse kodeeritud ja teil on vastusest tegelikult ükskõik: „Sa ikka veel suhtled selle kahemehest pätiga? Kas sa jäid JÄLLE bussist maha? Jõuad sa kasvõi kordki õigeks ajaks koju?“ jne. See ei ole kindlasti hea algus usalduslikuks jutuajamiseks.

Oluline pole mitte ainult see, mida te räägite vaid ka see kuidas. Ei saa arendada sisukat vestlust ja samal ajal lehte või ajakirja lugeda. Vaadake vestluse ajal lapsele otsa, väljendage ka oma kehahoiakuga huvi ning jälgige hääletooni. Igast jutuajamisest ei pea ega saagi kujuneda tundidepikkune südamepuistamine, aga olge ka paari minuti pikkuses vestluses koos oma lapsega ja ärge jagage oma tähelepanu millegi muu vahel. Kui teile tundub, et pärast paari umbmäärast lauset on tulemas midagi tähtsat, pange telekas kinni/katkestage see tegevus, mis teil parasjagu pooleli on ja kuulake, mis lapsel öelda on.

Jutuajamine on lihtsam kui:

annate mõista, et muretsete lapse tervise, turvalisuse ja heaolu pärast;
kuulate hoolega lapse mõtteid ja argumente. Tema jaoks ei pruugi uimastite tarvitamine olla probleem. Enne järelduste tegemist tuleb selgeks teha, mida uimastid noore jaoks tähendavad;
püüate rahulikult kirjeldada ka enda tundeid ning seisukohti;
räägite lapsega koos, mitte temast üle. Ärge hakake loengut pidama!

Siin kirjas olevad juhised on üldised, sest iga perekond ja vanemate isiklik suhe oma lastega on erinev.

Veelkord: kõik alljärgnev kehtib ka tubaka, alkoholi ja ravimite kohta!

Kuidas rääkida uimastitest algkooliealiste lastega?

Vanematele võib tunduda, et 7-8 aastased lapsed on selliste teemade jaoks veel liiga väikesed. Siiski on taolistest vestlustest igal juhul kasu, sest:

Ainult siis võid olla kindel, et lapseni jõuab õige info (selle eelduseks on muidugi, et olete ise teemaga hästi kursis);
laps saab teada, mida teie uimastitest arvate ja miks;
kui tekib võimalus mõnda uimastit proovida, räägib ta sellest ka teile suurema tõenäosusega;
kui lapsel tekib probleeme, räägib ta neist teile suurema tõenäosusega.

Selles vanuses lapsed on keelatud uimastitest kasvõi tänu meediale juba üht-teist kuulnud. Reeglina nad veel ei vaidlusta oma vanemate autoriteeti ning on valmis oma mõtteid jagama.

Mõned soovitused, kuidas lapsega vestlust alustada:

mõnda ravimit lapsele andes või ise võttes selgitage, et ravimeid tohib vastu võtta ainult usaldusväärsete täiskasvanute käest, nagu näiteks õpetaja või perearst;
kui mõnes telesaates või ajalehes on juttu uimastitest, kasutage juhust ja alustage vestlust. Küsige, mida laps uimastitest teab ning seletage lihtsalt ja arusaadavalt, miks uimastid võivad olla ohtlikud.

Kuidas rääkida uimastitest põhikooliealiste lastega?

Põhikool erineb algkoolist oluliselt ning mõnel lapsel võivad tekkida selles eas kooliraskused. Kuigi põhikooli alguses ei pruugi lapsed veel tunda huvi narkootikumide proovimise vastu, võib mõnigi neist teha algust alkoholi või olmekeemia proovimisega. See võib tähendada näiteks kummiliimi, bensiini või muu olmekeemia toodete aurude sissehingamist.

Võimalusel tuleks hoida avatud ja toetavat suhet. Kui teie omavahelised usalduslikud vestlused jätkuvad, on sellest laste teismeliseikka jõudes palju abi.

Kuidas rääkida uimastitest gümnaasiumiealise lapsega?

Lapsest on saamas noor täiskasvanu ning suhe temaga muutub veelgi. Teismelisega uimastite teemat käsitledes rõhutage, et tema tervis ja heaolu on teie jaoks olulised ning laps võib alati arvestada teie toetuse ja abiga.

Püüdke:

arvestada lapse üha suureneva vajadusega olla iseseisev;
näidata, et usaldate teda – ärge varja oma pettumust, kui teie usaldust kuritarvitatakse;
leppige sellega, et te ei pea tema elust kõike teadma;
kui tahate midagi teada, siis pigem on kasu sõbralikust küsimisest ja huvi ilmutamisest, kui pealekäimisest ja ristküsitlustest;
leppige sellega, et ühel päeval on talle seadusega lubatud alkoholi ja tubaka tarvitamine, isegi kui ta neid teie meelest tarvitama ei peaks;
rääkige teineteise seisukohtadest uimastite suhtes ning seadke üheskoos piirid, mis on kodus lubatud ja mis keelatud. Selgitage noorele oma seisukohti ja kuulake hoolikalt ära nende omad;
Austage oma lapse õigusi ja nõudke, et tema austaks ka teie omi. Suurem vabadus tähendab alati ka suuremat vastutust.