Mesiniku lugu

Ma olin üksi, ma teadsin hästi, et olin üksi, aga mul oli alati kuldreegel, et kui teen midagi, siis mitte kunagi üksi. Tagasi vaadates näen, et tarvitamisest hoiduda poleks aidanud mitte miski. Sealt tuli ka hüüdnimi Mesinik, nagu mind kunagi hüüti. Paljud teavad mu hüüdnime, kuid mitte mind päriselt. Eesti on väike.

Mu sõbrad ja tuttavad tarvitasid samuti narkootikume. Mõned neist istuvad praegu kinni, mõni on üledoosi või kakluse tagajärjel surnud, mõni on vaimuhaiglas. Tean vaid seda, et sellest ringist olen mina ainsana n-ö puhas.

Elu ise pani mind tarvitamisest loobuma. Asi jõudis nii kaugele, et päevadel nägin ma hallukaid, mis ületasid mõistuse piiri.

Minu narkootikumidest loobumise soovi taga oli iseloom. Ajendiks oli mõte, et kas ma tõesti olen nii nõrk, et mul vaja mingisugust lisaainet et olla keegi teine. Tahan enda lugu jagada, et inimesed leiaksid endas üles, kes nad on, ja teaksid, et selleks, et keegi olla ei pea kuskile kuuluma. Tuleb olla sina ise ja sa juba oledki keegi.

Loobumisel soovitan võtta hetk ning vaadata enda ümber ringi ja küsida endalt, kas need inimesed on sinu ümber ka päriselt. Vaata ennast kui tervikut, austa enda otsuseid ära kunagi kahetse oma tegusid, isegi kui need oli halvad. Tunnista endale, mida sa ise teed ja tegid valesti ning tee nii, et see enam ei korduks.

Neile, kes tahavad narkootikume proovida ütleksin, et proovida võib siis kui su elu on korras, just siis kui kõik on tehtud ja sa ei jää kuskile hiljaks. Proovida võib siis, kui sa tead, et sul ei jää midagi tegemata.

Tulevik on alati helge ja puhas.

Teksti on toimetatud.