Aivo lugu

Viieteist-kuueteistaastaselt tekkis mul huvi kriminaalse elu vastu, eriti narkootikumide vastu. Kui sain aru, et sellega võib veel ka raha teenida, siis huvi aina suurenes. Narkootikumid on minu elu 360 kraadi mõjutanud, olen HIV-i nakatunud, perega pole vähemalt viis aastat suhelnud.

Minu terve tutvusringkond tarvitab narkootikume. Kõik nad varastavad, mõned on vanglasse sattunud.

Ma otsustasin narkootikumidest loobuda, sest ma ei taha surra, tahan elada ja nautida kainet elu, tunda end oma kehas hästi. Selle valikuni, et uimastitest loobuda, viis mind elukaaslase surm. Arvan, et see mõjutas mind väga palju. Ei soovi seda tunnet mitte kellelegi. Teised, kes on valikute ees – soovitan teil abi küsida. Tean omast kogemusest, et üksi on suhteliselt võimatu selles olukorras hakkama saada. Ma oleks oma perelt ka rohkemat oodanud, et nad oleksid minu pärast pingutanud ja pakkunud mulle armastust.

Teile, kes te tahate narkootikume proovida – ma ütlen, et see ei ole mõistlik tegu, rikute oma elu ära. Aga tean endast, et ka mina ei kuulanud kedagi ja siin ma olen…

Loodan, et tulevikus on minu ümber armastavad inimesed, keda saan usaldada ja kes usaldavad mind, mul on oma kodu ja pere. Mul on stabiilne elu. Praeguseks olen saavutanud selle, et olen aktiivne ja mul on tahe elada, olen enesekindlam ja rohkem enda moodi. Pikk tee on veel minna, aga olen juba suure töö ära teinud!

Toimetaja: Aivo käis Viljandi sõltuvusravi osakonnas.