Anonüümne lugu

Hakkasin tarvitama 16-aastaselt. Narkootikumide tarvitamine viis selleni, et mind ei võetud enam inimesena. Kõik vaimsed hädad, mis mul juba 14-aastaselt ilmnesid, süvenesid. Mu vanemad süüdistasid kõiges narkootikume. Mingit usaldust ei olnud (aeg-ajalt alusetult), lõpuks sai suhe vanematega läbi. 

Sõber, nimetame teda „N“, kes meelitas mind proovima lahusteid (nt karburaatori puhastusvahendit ja lahustit),  ilmselt igavusest ja soovist kogeda midagi ebatavalist, mis juba paari kuu pärast viis tema allakäiguni. Meie teise sõbraga veetsime niimoodi (erinevaid aineid tarvitades) umbes aasta. Selle aja jooksul proovisime „apteeki“, aga lõpuks läksime kõik koos jälle kanepi peale. N loobus kanepi tarvitamisest üsna kiiresti ning minu ja teise sõbra jaoks märkamatult. Teise sõbraga läksime koos allamäge  ja hakkasime tarvitama „sünteetikat”. N saavutas märgatavat edu, aga  teine sõber lõpetas  enesearenguga tegelemise täielikult, muutus laisaks ja kaotas mälu, mitte küll tugevalt, kuid vahel on seda märgata. 

Jah, ma olen proovinud narkootikumidest loobuda. Sõltuvus on sealjuures minu jaoks teisejärguline probleem! Pärast mitmekordset psühhedeelikumide võtmist, mis oli minu jaoks tulvil halbu trippe, tabas mind tajuhäire. Ükskord olin ääretult raskes vaimses seisundis psühhedeelikumide mõju all ja ainult ime läbi ei lõikunud ma end surnuks, mõistus muutus väga hapraks, pärast tarvitamist viibisin kuidagi väga pikka aega depersonalisatsiooni ja  apaatia seisundis. Kui olen tarvitanud, siis näen pseudohallutsinatsioone, mis pärast tagasilangust tugevnevad. Sageli näen öösel õudusunenägusid. „Sünteetika” tõttu kaotan täielikult enesekontrolli ja hakkan sonima, mille tõttu kõik minu ümber on mu maha jätnud. Ühesõnaga midagi positiivseid ei koge, aga kui mul ei ole millega tegeleda, siis tõmbab mind mõnikord uuesti tarvitama,  ja see toob kaasa kõik, mida eelnevalt kirjeldasin. Nõiaring ja ei mingit lõbu. 

Kuidas ma proovin maha jätta? Proovin tarvitamisele mitte mõelda. Hoian eemale kaastarvitajatest. Aga tavapärane elu tuletab ennast üsna sageli meelde, näiteks minu päringutel põhinevate soovitustega YouTube’is, aga ka ema etteheidete ja süüdistustena. 

Narkootikumidest loobumisel on mulle abiks see, et ma ei mõtle nende peale ega meenuta neid. Minu tagasilangused reaktiivsed, mul pruugib vaid tarvitamine korraks meelde tulla või juhuslikult raha tekkida ja kohe on see raha otsas ja kõik hakkab otsast peale. Sellistel hetkedel proovin pöörata tähelepanu hoopis teistele asjadele, aga see aitab ääretult harva, mispärast välditaksegi igati millegi sarnase meelde tuletamist ega pöörata sellele tähelepanu. Kolm kuud remissiooni oli kõige raskemad. Pärast seda võin tagasi langeda ainult siis, kui seda ise tahan. 

Neile, kes soovivad narkootikumide tarvitamisest loobuda, soovitan suhtlusringkonna vahetamist. Aga kui selline võimalus puudub, siis vähemalt olla pikka aega nendest eemal ja üksinda, haarates kinni kõikidest kontaktidest, kes millegi sellisega ei tegele. 

Tagasi vaadates ei mõista ma, kuidas ma siiani vanglasse sattunud ei ole ja ellu olen jäänud. Tahtsin küttepuid, läks terve mets. Tulevikus loodan avada oma restoraniäri, osta hea auto ja ehitada ise maja. 

Neile, kes tahavad narkootikume proovida, ütlen, et ärge tehke seda, isegi kui uudishimu on väga suur. Soovitan isegi nikotiini vältida, sest see on kõige algus. Aga kui olete otsustanud selle sammu siiski astuda, näiteks suitsetada kanepit „ühe korra“, pidage alati meeles, et kui see teis vastumeelsust ei tekita, siis garanteerin 99%, et ühe korraga see kõik ei piirdu. Te ise ei teadvustagi, kui sageli sellega tegelema hakkate, sattute kuritegevusse ja kui kujutlematult kiiresti möödub ebaefektiivselt kulutatud aeg. Uskuge pikaajalist polünarkomaani, olen selle lühikese ajaga paljugi näinud. Näiteks seda, kuidas inimesed surevad enne oma vanemaid, kuidas tüdrukud muutuvad nõiaväel kaunitaridest kärnkonnadeks ja kui eemaletõukavalt nad ennast üleval peavad, aga ka kuidas sõprade, kes olid sõpruse nimel kõigeks valmis, teed järsku lahku lähevad. Loomulikult teeb igaüks oma otsuse ise, rumalad astuvad reha otsa ja õpivad oma vigadest, targad – teiste omadest. 

Teksti on toimetatud.