Maria lugu

Minu lugu sai alguse varakult. Olin vaid 14, kui proovisin esimest korda kanepit. Mainin veel ära, et olin hiljuti saanud depressiooni diagnoosi. Alguses tundus, et mis see siis ära ei ole. Tegi olemise mõnusaks ning aitas muremõtteid eemale ajada. Pikka aega olin arvamusel, et see mind depressioonist välja aitaski. Kuid kahjuks see nii ei olnud. Kanepi (ja edaspidi ka muude narkootiliste ainete) mõju oli vaid ajutine probleemi peitmine, mitte selle lahendamine. Umbes pool aastat hiljem sattusin nn pinnapeole. Seal viibisid inimesed, kes olid minu jaoks kontvõõrad. Hea küll. Seda nn peo korraldajat olin korra oma elus varem näinud. Sealt see saatuslik õhtu alguse sai. Pakuti ecstasy’t. Mul ei tulnud isegi korraks pähe mõelda sellele, mida olid terve mu elu vanemad mulle korrutanud:  narkootikumid tekitavad sõltuvust. Mida kuu edasi, seda tihedamaks muutus tarvitamine ning seda suuremaks muutusid kogused. See oli kummaline teine maailm, kuhu päris reaalsuse eest põgenesin. Kahjuks ei mõelnud ma selle mõjust minu kehale. Tasapisi hakkas langema kaal – ühe aastaga võtsin alla 25 kg (olin enne seda normaalkaalus). Nägin vaikselt välja juba nagu elav surnu. Nägu muutus kondiseks ja valgeks, juuksed ei kasvanud pikemaks kui õlgadeni ning kehaehitust oleks võinud pidada sarnaseks 10-aastase omaga. Mõne kuu möödudes hakkasid tekkima põiepõletikud, mis hiljem muutusid krooniliseks. Tänase päevani hoian omal kapis antibiootikume valmis, sest ei tea kunagi, millal see tagasi võib tulla. Kogu see narkootikumide tarvitamine on mõjunud pärssivalt viljakusele. Ei ole kindel, kas üldse kunagi enam lapsi saan. Minu psüühika on täiesti segamini, keeruline on mõista teisi inimesi, nende emotsioone, tundeid. Mõelge, kas olete valmis sellega riskima?

Olen olnud aasta aega kõigest täiesti “clean”. Minu lugu lõppes kokkuvõttes siiski hästi. Ühel hetkel hakkasid kõik narkootikumid sedavõrd vastu, et öökisin tundide viisi vetsupoti kohal, sest lihtsalt ei suutnud kuidagi teisiti olla. Väga suurt rolli mängis selles ka minu tänane elukaaslane. Aitäh Sulle, et aitasid mind eemale seltskonnast, kellele tegelikult minu elu grammigi korda ei läinud. Nende jaoks oli vaid oluline a) kas mulle narkootikume müüa või b) minuga koos narkootikume teha, sest üksi ei tahetud. See, mida narkootikumid minuga tegid, ei huvitanud mitte kedagi. Paljud eelnevast seltskonnast on tänaseks mitmeid kordi trellide taga istunud, mõni on läinud üle süstimisele. Ning ükskõik kui palju ma kedagi aidata ka ei üritaks, ei saa nad sellest lõpmatust nõiaringist välja. See on karm reaalsus, mis kehtib umbes 90% tarvitajate kohta. Kõik algab ühes väikesest “süütust” jointist. Mõne jaoks eskaleerub olukord kiiremini, mõnel võtab aega aastaid, et jõuda oma allakäigu viimasele astmele.
Minagi ju “lõpetasin tarvitamise” mitmeid kordi. Kuid tulutult. Ma ei suutnud öelda EI. Ma olin nõrk. Ma südamest loodan, et Sina kes Sa seda loed, suudad öelda Ei. Ole tugevam kui olin mina. Hoia oma tervist ja suhteid lähedastega. Ole parem!