Аntoni lugu
08/02/2018Ei mäletagi enam täpselt, millal psühhoaktiivseid aineid tarvitama hakkasin. Põhjus? Arvatavasti suhtlusringkond, ümbritsev keskkond. See juhtus kuidagi märkamatult.
Mäletan, et juba 9. klassis tarvitasin amfetamiine ja heroiini. Minu „roosa laksu“ periood kestis päris kaua ja esmapilgul tundus isegi positiivselt mõjuvat. Aga mida sügavamale vajud, seda ilmsemaks saavad tarvitamise hävitavad tagajärjed.
Oli ka perioode, kus loobusin narkootikumidest. Aga lõppude-lõpuks olin ikkagi seal soos tagasi. Ja iga korraga vajusin järjest sügavamale ning sügavamale. Sugulased ja lähedased hakkasid midagi kahtlustama. Kaugenesin neist ja ehitasin barjääri, mille taga olin omas maailmas, pettemaailmas.
Neist, kellega alustasin oma „sukeldumisi“ narkootikumide maailma, on järele jäänud vaid kaks. Seitsmeteistkümnest… Kõik nad surid. Kaks allesjäänut tarvitavad siiani ja nende jaoks on kogu elu mõte narkootikumides.
Peale seitsmeteistaastast tarvitamist, lõppude-lõpuks, otsustasin narkootikumidega lõpparve teha. Alatiseks. Loodan, et suudan seda. Ma vähemalt püüan.
Kui tagasi vaadata, siis ma ei teagi, mis aidanuks mul seda kõike vältida. Võib-olla oleks tulnud suhtlusringkonda muuta? Ma ei tea.
Neile, kes tahavad narkootikume proovida – see tee ei vii välja kuskile!