Olga K. lugu

Mu elus olid alati mingid raskused, ühel heal hetkel sai mul nendest kõrini.  Täpsemalt – tüdinesin nende vastu võitlemisest. Tundsin ennast üksi ja abituna. Lihtsalt öeldes – hakkasin mängima ohvrit. Ja oma abilisteks valisin narkootikumid. Kahjuks. 

Abielule ei mõjunud see kuidagi. Mees jõi ja ei märganud midagi. Oleksin äärepealt koos temaga ennast põhja joonud, aga alkoholiga sain siiski õigel ajal pidama. Aga, vot, narkootikumidega mitte. Narkootikumidest loobuda suutsin ainult kahe raseduse ja toitmise ajal. Ma ei taha, et mind sellepärast kangelaseks peetaks, minu jaoks oli see loomulik ning teistmoodi ei saanudki see olla.

Tean küll vähe narkomaane, aga neist, keda ma tean, ei loobunud ükski laste pärast narkootikumidest. Peaaegu kõigilt neilt on vanemlikud õigused ära võetud. Mul on üks lähedane sõbranna, kellega kirjutan ja helistan. Ta ütleb, et ta on praegu suutnud narkootikumidest hoiduda. Loodan, et ta saab sellega hakkama. Mulle oli ju vaja kohtuotsust, et probleemi lahendama hakata. Seni, kuni ma keskusesse sattunud veel ei olnud, ei võtnud ma probleemi tõsiselt. See tähendab, muidugi, tajusin, et probleem on, aga mulle tundus, et võin narkootikumide tarvitamise igal ajal lõpetada, ilma, et keegi mind selles aitaks.

Alles keskuses oldud kuu möödudes olin lõpuks enda vastu aus. Jah, ma tahan siin olla ja ära õppida, kuidas oma sõltuvusega toime tulla. Arvan, et probleemi teadvustamine ja selle omaks võtmine oligi minu esimene samm tervenemise poole.

Mulle ei meeldi mõtisklused stiilis „kui …, siis…“. Ei saa aega tagasi keerata. Mis tehtud, see tehtud. Mitte keegi ei tea, mis oleks olnud või võinud olla. Kusagil ei ole garantiid, et poleks olnud nagunii samal teel. Jah, muidugi ma teadsin, et narkootikumid on halvad. Aga see oli lihtsalt üks sõna – halb. Aga mis täpselt selle sõna taga on, sellest ei olnud mul ettekujutust.

Nüüd, olnud keskuses vaid kaks kuud, olen kõigest sellest palju kordi rohkem teada saanud, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Kui keegi küsiks minult nüüd näiteks, et milline see kaif oli, mida sa tundsid või kuidas see oli, siis tean, mida vastata.

Sõber, tahad narkootikume proovida? Noh, esimene kord meeldib sulle kindlasti, isegi väga. Teist korda meeldib juba sutsu vähem. Kolmas kord veelgi vähem. Edasi kaotad järje. Ka tunnete teravuse. Aga esimest korda enam tagasi ei too. Ei too ka aega enne esimest korda.

Mõtle enne hästi. Selle esimese korra hind on sinu elu! Oled sa valmis selle kaotama?