Ruslani M. lugu

Narkootikumide tarvitamine on minu elu kindlasti mõjutanud. Mu elu hakkas lagunema tasapisi ja kindlalt. Vaikselt kadus usaldus suhetest õega, vennaga, isaga, emaga, sõbraga, tuttavatega…. Sattusin narkomaanide sekka. Tekkisid probleemid elamispinnaga, seadustega, tervis läks käest, mitu korda olin juba ühe jalaga teises ilmas.

Sel hetkel see mind eriti ei hirmutanud, sest kogu mu mõtlemine oleks olnud nagu udus. Küsimusele, kas mul on tuttavaid, kes tarvitavad narkootikume, ütlen, et jah, on küll. Aga mul on olnud ka sõber, kes tappis end narkootikumidega ja nüüdseks lamab juba kalmistul.

Narkootikumide tarvitamisega lõpparvet tegema sundis mind hirm jääda üksi. Aitas seda teha soov elada, mitte surra.

Mida soovitaksin inimesele, kes on otsustanud lõpetada? Leia endas julgust otsida abi ja teha läbi ravikuur.

Mida ootan tulevikult? Tean, et mitte miski ei tule kätte kergesti, sõrmenipsust ei muutu elu suurepäraseks. Kindlasti ootavad mind tulevikuski raskused, millega tuleb hakkama saada. Muidugi loodan tulevikult positiivset. Kuigi, kui vaadata tagasi minevikku, siis aidanuks mind narkootikumidest hoiduda vastastikune mõistmine lähedastega.

Kui soovitaksin midagi inimesele, kes kavatseb narkootikume proovida, siis – ei tasu saatust proovile panna, ei tasu ennast tappa ja elusalt matma hakata! Elu on selle kõigetagi ilus ja hea.