Renati lugu

Hakkasin narkootikume tarvitama 23-aastaselt. Alustasin esmapilgul kahjutuna näivast kanepist. See on ekslik, et kanep ohutu on – just sellest, et kanep ei paku enam rahuldust, algabki ju kõige sagedamini narkomaani tee kangemate ainete juurde. 25-aastaselt proovisin MDMA-d ja ecstasy´t ning sellest ajast alates hakkasin tarvitama stabiilselt 2–3 korda kuus. Narkootikumide juurde tõi mind seltskond. Osutusin nõrgaks ega suutnud iseseisvalt loobuda, sest mitte miski ei pakkunud mulle elus sellist rõõmu kui narkootikumid, mis aitasid kõigi probleemide eest põgeneda…

Narkootikumid oleksid mu elu peaaegu hävitanud – kaotasin armastatud töö, tütarlapse. Tänu sõpradele suutsin välja rabeleda, kuid kahetsen väga kõike seda, mida tegin. Kahjuks käest lastut ja kaotatut tagasi ei saa ning seda ei andesta ma endale kunagi…

Vanemad ei teadnud iial minu mängust surmaga. Sain kaks korda üledoosi, kui liialdasin MDMA-ga. Vaikisin oma kogemustest LSD ja seentega. Oleksin neid tarvitades peaaegu hulluks läinud – mul läks aasta aega, et oma psüühikat taastada. Kuulsin hääli, nägin hallutsinatsioone, headest mälestustest ei jäänud jälgegi…

Minu sõbrad suitsetavad kanepit regulaarselt, pidin teise linna kolima, et selle seltskonna ja mineviku eest põgeneda; nad on suurepärased ja edukad inimesed, kuid ei märkagi ise, kuidas elavad tuhande kompleksi keskel nelja seina vahel ja on vahetanud õnne narkootikumide vastu.

Otsustasin narkootikumidest loobuda, sest teadvustasin täielikult nende tähendust ja mõju minu elule. Õppisin olema õnnelik ilma nendeta ning suutsin taastada oma psüühika ja enesehinnangu. Sellest ajast saadik muutus mu elu miljon korda paremaks, taastus serotoniin, kõik hakkas sujuma, asjad läksid ülesmäge, suhted naiste ja inimestega üldiselt muutusid lihtsateks ja kergeteks.

Narkootikumidest loobumisel otsustasin valida tee, kus eraldasin ennast kõigest, sulgusin nelja seina vahele, tegin endaga päevast päeva tööd, pühendasin ennast tööle ja spordile, ei kuulanud enam muusikat, mis mulle iga kord endist maailma meelde tuletas ja sinna tagasi kutsus. Ma ei lõpetanud suhtlust sõpradega, kes toetasid minu otsust ja aitasid mind, olles samal ajal ise tarvitajad. Mul vedas, et mul on sellised sõbrad, ja ma ei mõista neid hukka.

Narkootikumidest loobuda aitas mul mõte sellest, et mul on häbi, et minu vanematel on selline poeg; ma ei suutnud sellega elada. Narkootikumid õpetasid mulle selgeks põhireegli – elu on ilus. Ma õppisin hindama igat päeva. Sain selle (toimetaja: narkootikumide tarvitamisest) õppetunni, olen sellele kogemusele tänulik, kuid ei soovita seda kellelegi, see on kohutav, hirmus ja väljakannatamatu.

Neile, kes soovivad narkootikumide tarvitamist lõpetada ütlen, et loobumiseks peate endale tunnistama ja andestama, kõik teevad vigu, kuid tuleb endasse uskuda rohkem kui keegi teine, sest ainult sina ise saad ennast aidata, mitte keegi teine. Esmajärjekorras tuleb pöörduda lähedaste poole, mitte jääd üksinda, proovida vahetada kahjulikud harjumused uute vastu, taguda endale pähe üks mõte ja selle järgi elada – et on ainult üks elu ja selles ei ole kohta enesehävitusele.

Loodan ühel päeval ärgata ja mitte midagi mäletada, mitte mäletada isegi preparaatide nimesid ega saada aru, mis asjad on narkootikumid, alustada kõike puhtalt lehelt. Mul on see praktiliselt õnnestunud. Ma ei tarvita juba üle aasta.

Ma olen 100% kindel, et oleksid mu vanemad kõrval olnud, ei oleks ma kunagi allunud sellisele ohjeldamatule elu ahvatlusele, ei oleks iial ennast rohuga (toimetaja: kanepiga) sidunud, mind oleks aidanud minu küpsus, aga mitte töö ja distsipliini asemel peas valitsev lapsemeelsus ja soov kerge eufooria järele, igavene soov lihtsamalt läbi saada. Ma poleks kaotanud oma tütarlast ega tööd, oleksin olnud õnnelik, mul oli kõik olemas, kuid ei mõistnud seda. Narkootikumid haarasid kontrolli minu elu üle, ma ise müüsin oma hinge näilise õnne eest saatanale. Ja loomulikult aitas mind esmajoones suur usk Jumalasse, tundsin seda, palvetasin iga päev abi eest, et suudaksin loobuda ja suutsin. Ma ei palu teil Jumalasse uskuda, igaüks usub sellesse, mida peab oluliseks, kuid mind see aitas.

Annan sulle nõu, kallis sõber. Kui sa seda loed, siis tea, et kui üks kord proovid, siis ei ole sa enam kunagi endine – neid tundeid ei koge sa ju kunagi kainena – seega palun sind, ära astu kunagi sellest piirist üle. Need ei ole tühjad sõnad, palun sind, usu mind, sest narkootikumid on ju 100% ainult õnne illusioon, laen, mis võtab sinult viis korda rohkem ja jätab tühjad pihud, miljon katkist saatust ja pisarat… Need (toimetaja: narkootikumid) on hingevalu ja katkine psüühika, hirm ja üksindus, surma ja arukaotuse piiril balansseerimine, paranoia ja tagaajamine, hallutsinatsioonid ja unetus, need on hirm elada. Kui mina suutsin loobuda ja kogu oma elu seda puhtalt lehelt alustades uuesti üles ehitada, õppides olema õnnelik, siis suudad ka sina! Usu endasse ja hinda oma lähedasi.

Teksti on toimetatud.