Tunnen ennast nii süüdi, et ei suutnud talle toeks olla

See lugu on nii keeruline, et ei teagi, kus algus kus ots. Kohtusin 2018. a Tinderi kaudu ühe Ida-Virumaa noormehega. Klappisime hästi ja pool aastat hiljem elasime koos. Ta ütles mulle juba esimesel kohtumisel, et on tarvitanud antsu, aga on juba mitu aastat puhas. Aasta peale kokku kolimist hakkasin märkama muutusi tema käitumises. Lapsed (pole ühised) olid pahad ja ei osanud käituda, kodu oli bordell ja mina olin saamatu. Ta oli alati vaikne ja rahulik, aga siis algasid äkilised vihahood, mille ajal ta oma käitumist ei kontrollinud. Kannatasin 2 aastat ja siis otsustasin, et enam ei jaksa. Laiali läksime suure tüliga, sest ta ründas mu tütart.

Pool aastat elasin oma elu üksinda ja ehitasin tema lõhutud enesekindlust uuesti üles. Nüüd tuli ta tagasi, kahetseb ja palus võimalust. Tunnistas, et see pool aastat ta kasutas antsu jälle, kuna mind enam polnud ja tal polnud millegi nimel elada. Tunnen ennast nii süüdi, et ei suutnud talle toeks olla. Nüüd on ta aru saanud, et vajab abi ja palus mul endaga psühhiaatri juurde kaasa minna. Tunnen end lihtsalt kohutavalt süüdi, et ma ta oma jonniga nii kaugele ajasin. Ma ei lasknud tal selgitada ega proovinud ise temaga rääkida. Nüüd on tal minu pärast sõltuvus ja ma ei oska selle süütundega toime tulla.