Kuidas tagasilangust ennetada ja sellega toime tulla

Tagasilangus on hirmutav sõna igale tervenejale, kuid väga oluline on mõista, et tagasilangus on protsess!

Tagasilangus ei alga narkootikumi tarvitamisest, vaid kaua aega enne seda – inimese läbielamiste, teadvuse ja emotsionaalsel tasemel. Meie hingeelu on ülesehitatud nii, et kõik selles toimuvad sündmused tuleb läbi elada. Ja mida olulisem on sündmus inimese jaoks, seda tugevam on ka reaktsioon sellele. See reaktsioon on inimesele signaaliks, et ta peab mõtlema nende olukordadele ja leidma neile lahendused.

Olukorras, kus inimene ei ole võimeline oma läbielamisi analüüsima ja nendest lähtuvalt otsuseid langetama, võivad tekkida psühholoogiliselt nn kaitsemehhanismid, mis hakkavad tekitama ebamugavustundeid. Läbielamised unustatakse, sündmused ei kutsu esile enam tugevaid emotsioone, enda ärrituse allikas leitakse väljast (projektsioon). Ärevus, süü või häbi muutuvad sooviks vabaneda stressist endale juba teadaoleval moel. Olulist rolli tagasilanguse protsessis mängib nö „himu“ fenomen (pinge jt ebamugavad tunded) või tung tarvitada sõltuvust tekitavaid aineid.

Kriisid, mis inimesel tervenemise käigus tekivad ja mille lahendamata jätmisel võib inimene pöörduda tagasi tarvitamise juurde:

• Võõrutussündroom
  Iga loobuja on sellega kokku puutunud rohkem kui üks kord. See on intensiivne ebamugavustunne, terve keha valutab ja kehas on värinad/krambid. Tekib unetus, mõtete virr-varr. Inimesel on nii väljakannatamatu olla, et mõte narkootikumide tarvitamisest tundub päästev. Olles justkui väljapääsmatus olukorras, võib inimene murduda ja uuesti narkootikume tarvitama hakata.
• Emotsionaalne kaos ja ärevus
  Mõne aja pärast, kui võõrutussündroomi sümptomid mööduvad ja kehalised probleemid jäävad teisejärgulisteks, algab ärevuse ja negatiivsete emotsioonide aeg. „Külmunud tunded“ ja aistingud tulevad intensiivselt tagasi ja inimene ei saa sellise emotsioonide tulvaga hakkama. Kõik ümberringi toimuv ärritab või teeb tigedaks. Tuju muutub ilma mingi põhjuseta, tigedusepuhangud vahelduvad enesehaletsusega. Suhteid ümbritsevate inimestega saadab pinge ja negatiivsus. Kõik on justkui kaoses, inimene ei saa aru, milleks talle see kainus. Tihti juhtub, et sellises ärrituse või agressiivsuse seisundis võib loobuda üritav inimene pöörduda tagasi tarvitamise juurde.
• Otsustusvõimetus
  Inimene leiab end olevat keset vastuolusid. Ühest küljest soovib ta terveneda ja isiksusena areneda, teisest küljest meenub pidevalt endine elu ja inimene soovib selle juurde naasta. Mõnikord, isegi enesele märkamatult, tulevad pähe mõtted, kui tore oleks vana elustiili juurde naasta. Tarvitamise aegses elus valitsenud meeleheide ja abitus hakkavad juba ununema. Inimese elu osaks saavad kahtlused – jätkata tervenemist või naasta endise elu juurde. Inimene tunneb justkui sisemist kahestumist. Kas tõesti oli varem kõik nii halvasti? Ma olen nüüd targem, võib-olla ma suudan tarvitamist kontrolli all hoida? Need pidevad kahtlused ja meeleolumuutused kurnavad ja kulutavad inimese sisemisi ressursse. Ühel hetkel muutub see kõik väljakannatamatuks ning inimene tahab põgeneda ja unustada. Haigusliku himu tulemusel tekib inimesel tunne, et olukorrast ainuke väljapääs on naasmine tarvitamise juurde. See on aga psüühika enda loodud väärarusaam.
• Süüdlaste otsimine
  Siin on tegu iseseisvuse puudujäägi probleemiga. Mõni aeg pärast suhteliselt emotsionaalselt kindlat perioodi tekib tunne, et ikkagi ei saada hakkama. Inimesel on tunne, et ta ei oska negatiivsete tunnetega nagu näiteks rusutus, igavus, kurbus, nukrus iseseisvalt ja edukalt toime tulla. Seepärast tekivad sellised mõtted, et „võib-olla see ei ole minu tee“. Inimene hakkab otsima süüdlast enda ebaõnnestumistes. Hakkab tunduma, et ümbritsevad inimesed ei mõista sind, suhtuvad sinusse halvasti, tõukavad ära. Kõik need tunded saadavad inimesed iga päev ja taas tekib mõte põgeneda sinna, kus inimest varem „võeti sellisena nagu oled“. Inimene hakkab mõtlema sellele, mida ta tulevikus suudab ja kes ta tegelikult on. Maailm inimese ümber tundub olevat liiga võõras ja keeruline, et selles hakkama saada. Vana elu, mil inimene tarvitas uimasteid, tundub nii tuttav ja mõistetav.
• Probleemid enesehinnanguga
  Nüüdseks on inimene õppinud objektiivselt hindama väliseid sündmusi, teiste inimeste käitumist ja nende suhtumist adekvaatselt tajuma. Inimesel on tulnud aeg sügavale enda sisse vaadata. Siin tulevad sageli ette mitmed takistused. Üheks kõige olulisemaks takistuseks on puudulik oskus ennast mõista, madal enesehinnang, hirm end tõeliselt avada. Inimesel tekib kiusatus hakata ausa ja avatud suhtlemise asemel etendama erinevaid rolle ja kandma maske, kujutades endast keda iganes. Inimene ei räägi enda sisemistest emotsionaalsetest muutustest. See võib kesta kaua, ent reeglina lõpeb see tundega, et inimene juba teab kõike, oskab kõike ja ta ei pea enam tervenemisega tegelema. See on tagasilangus.
• Kaotatud aeg
  Saades üle eelmiste etappide probleemidest, tekib tihti mõistmine, et narkootikumide tarvitamise tõttu on suurem või märkimisväärne osa elust jäädavalt kadunud, ei ole enam ega tule neid võimalusi, mis kunagi olid. Minevikku tagasi ei saa, tulevik tundub kahtlane ja udune. Selle arusaama foonil võib tekkida depressioon ja apaatia, soovimatus tervenemisega/kaine elustiiliga jätkata. Tekivad mõtted narkootikumide „päästvast“ mõjust.
• Jõuetus ja laiskus
  Inimene on juba pikalt kaine olnud, kuid siiski tundub, et enda kallal tuleb veel palju tööd teha. Tuleb tegeleda probleemidega perekonnas, suhetes teiste inimestega, alaväärsuskompleksiga ja isegi psüühiliste traumadega. Selles ei ole kuigipalju rõõmu – inimene tahaks lõdvestuda ja lõbutseda, laiselda ja mitte midagi teha. Töö psühholoogide, kogemusnõustajate ja teiste inimest toetavate spetsialistidega jääb tahaplaanile.
• Perfektsionism
  Tervenemine on teekond, edasiliikumine. Inimene soovib, et tal oleks olemas mingi kõikehaarav reeglite kogu, mida järgides ta kainena püsib. Ta tahab teha asju ainult väga hästi. Milles võib ta oma elus üldse kindel olla? Inimesel on küsimusi rohkem kui vastuseid. Inimene tunneb oma nõrku, arendamist vajavaid kohti juba üsna hästi ning teab, et tal on olemas selline „nõrk koht“, mida eirates peatub kogu areng. Probleemide ees silmade sulgemine ongi tagasilangus.
• Reaalsus
  Ümbritsev tegelikkus on pidevas muutumises ja see ei kohandu inimese järgi. Asjad ei juhtu kohe ja kiiresti nagu inimene soovib. Suhted tööl ja kodus põrkavad sellistele takistustele, mida inimene oodatagi ei osanud. Kainuse eufooria hajub, stress kasvab ning sellega kaasnev abitus ja jõuetus muutub väljakannatamatuks. Sellele võib järgneda narkootikumide tarvitamine. Kui inimene säilitab neis protsessides usku endasse ja oma sisemistesse ressurssidesse, siis ta tuleb selle stressi ja pingega toime ning väljub sellest kriisist.

Kuidas ohtlikke olukordi vältida ja tagasilangusega hakkama saada

Tagasilangus on narkootikumidest loobumise normaalne osa, kuigi kui see juhtub, võid tunda end ebaõnnestununa. Regulaarsetel narkootikumide tarvitajatel on toimunud ajus muutused, mis mõjutavad inimeste enesekontrolli ja sellega võimet narkootikumidele vastu panna. Tagasilanguse risk võib jääda püsima mitmeks aastaks pärast seda, kui oled narkootikumidest loobunud. Enamasti on kindlad olukorrad, mis tekitavad soovi uuesti narkootikume tarvitada. Ohtlike olukordade läbimõtlemine ja plaani olemasolu vähendab tagasilöökide riski.

Levinumad ohuolukorrad:

• negatiivsed emotsioonid (viha, masendus või stress);
• füüsiline ebamugavus (haigus või füüsiline valu);
• positiivsed emotsionaalsed seisundid (tahtmine end veelgi paremini tunda);
• enesekontrolli proovile panek (ühe triibu/tableti/süsti võin ju endale ikka lubada);
• suur kiusatus või sundmõtted (tarvitamisiha);
• konfliktid teiste inimestega (vaidlused abikaasa, sõbra või pereliikmega);
• sotsiaalne surve (sulle näib, et kõik teised tarvitavad narkootikume).

Kuidas ohu olukorras toimida:

• Kiusatus uuesti tarvitada.
  Väldi inimesi, kohti ja olukordi, kus varasemalt narkootikume tarvitasid. Väldi suhtlemist vanade sõpradega, kellega koos narkootikume tarvitasid. Ümbritse end inimestega, kes ei tarvita ega ahvatle sind pöörduma tagasi vanade harjumuste juurde. Väldi alkoholi tarvitamist, isegi kui alkohol pole sinu jaoks kunagi probleem olnud. Alkoholi tarvitamine vähendab pidurdusprotsesse ja takistab ratsionaalset mõtlemist, tuues narkootikumi tarvitamise mõtted kiiresti tagasi.
• Eemaldu mõneks ajaks ärritavast olukorrast.
  Mine õue jalutama või jooksma, teise tuppa lemmikmuusikat kuulama või käi sooja duši all.
• Ela ennast välja.
  Kui tunned, et miski sind ärritab ning sa ei suuda rahuneda, ela ennast välja näiteks patja või diivanit tagudes.
• Loe kümneni.
  Püüa keha lõdvestada ning sügavalt sisse ja välja hingata. Nii aeglustub südame töö. See rahustab ja laseb tunnetel settida.
• Suuna energia liikumisse ja füüsilisse tegevusse.
  Füüsiline aktiivsus ei tähenda ainult sportimist või kallis jõusaalis käimist. See tähendab ka lihtsalt jalutamist, kodutööde tegemist jmt.
• Püüa mõtted mujale juhtida.
  Loe ajakirju, lahenda ristsõnu, kuula muusikat või mine jalutama. Võid oma mõtted ka paberile kirja panna või tegeleda mõne loova tegevusega, näiteks joonistada.
• Kohtu sõprade ja pereliikmetega, kes ei tarvita narkootikume.
  Sõprade ja perega koos olles tunneme, et meist hoolitakse ja et me kuulume kuskile. Kui lähedastega pole alati võimalik silmast silma kohtuda, pea ühendust telefoni või interneti teel.
• Räägi oma tunnetest.
  See aitab raskete aegadega toime tulla. See ei ole märk nõrkusest, vaid nii võtad vastutuse oma vaimse heaolu eest. Tunnetest võid lähedastega rääkida ka muude tegevuste käigus. Näiteks koos jalutades, sportides või süüa tehes.
• Tegele nauditavate asjadega.
  Millise tegevuse käigus kaob ajataju? Mida sulle vanasti meeldis teha? Nauditavate asjadega tegelemine aitab unustada mured ning mõjub tujule ja enesetundele hästi. Lugemine, joonistamine, harrastused, kinos käik ja trenn (sörkjooks, jalgrattasõit) on head näited.
• Küsi vajadusel abi.
  Keegi meist pole üliinimene. Aeg-ajalt oleme kõik väsinud, masenduses või õnnetud. Kui tunned, et ei tule murede või probleemidega toime, küsi abi. Kui arvad, et sul pole sõpru ega lähedasi, võta ühendust spetsialistiga.
• Ole oma probleemi osas aus, tunnista endale ja teistele.
  Sa ei pea tundma valehäbi ega kartma hukkamõistu senise tarvitamise pärast. Ole probleemi suhtes aus ja avatud.
• Väldi narkootilisi või psühhotroopseid ravimeid.
  Kui pead siiski tarvitama arsti poolt määratud retseptiravimeid, tee seda ainult tema juhiste järgi.

Kui libastud ja tarvitad narkootikume, püüa alla andmise asemel oma elu võimalikult ruttu tagasi rööpasse saada. Mõtle uuesti läbi, miks sa soovid tarvitamisest loobuda, mis oli tagasilanguse põhjus ja mida tuleks edaspidi teisiti teha.

Kui tunned, et omal käel narkootikumidest loobumine ei õnnestu, otsi professionaalset abi.