Uimastite tootmisest ja “puhtusest”

Uimastite tootmine on ebaseaduslik, seda tehakse põrandaalustes kahtlastes kohtades ning teevad seda inimesed, kellel puudub huvi kellegi tervise säilimise vastu. Keegi ei tea päris täpselt, millist päritolu on tarvitajale müüdav aine ning kui kahjulik see on. Seda tasub alati meeles hoida. Uimasti jõuab tarvitajani läbi pika kuritegeliku taustaga inimeste ahela, kelle eesmärk on teiste arvelt võimalikult palju raha teenida. Neid ei huvita ei kellegi heaolu ega ka tarvitamisest tekkinud tervisekahjustused või kellegi surm. Kahtlase päritoluga lähteaineid transporditakse ja hoitakse tingimustes, kus sageli satub ainesse osakesi, mida ei peaks seal olema.

Ei tasu usaldada uimastidiilerit või vahendajat, kes väidab, et aine on „puhas“ ja „kontrollitud“ – sellist garantiid ei saa ebaseaduslikul uimastiturul keegi anda.

Näiteks on valmistatud sünteetilist kanepit nii, et tuuakse lähteaine läbi Hiina Euroopasse ja sellega piserdatakse üle tavaline ristikhein. Segatakse neid kokku ehituse segumasinates ning kuivatatakse ära garaaži põrandal. Seejärel pühitakse segu põrandaharjaga kühvlile ja pakitakse ilusasse värvilisse pakendisse. Tulemuseks on narkootilise ainega „rikastatud“ ristikhein, mida saab kanepile sarnaselt suitsetada. Jättes esteetika ja hügieeni kõrvale, on saadud segu väga erineva sisu ja kangusega.

Filmidest nähtud läikivpuhtaid uimastilaboreid Eestis ei ole avastatud. Enamasti ei järgita põrandaalustes segamisruumides elementaarseid hügieenireegleid, rääkimata legaalsete ravimite tootmises valitsevatest rangetest ohutuseeskirjadest ja -nõuetest.

Uimastilaborid Eestis. allikas: Eesti Politsei

Uimastite lahjemaks segamise ruumidest on leitud suurel hulgal aegunud ravimeid, kasside kuivtoitu ja muid aineid, mida koguste suurendamiseks silma järgi ballastiks juurde segatakse. Nii on täiesti võimalik, et osa uimastite mõjust võib tulla pigem lisaainetest.

Tihti ongi just lisaainete ja narkootilise aine koosmõju see, mis kujutab tervisele suuremat ohtu. Eriti kui lisaainena kasutatakse näiteks aegunud ravimit, mis koostoimes narkootilise ainega pärsib hingamist või on tervisele muul moel ohtlik. Kuna uimasteid toodavad ja lahjendavad enamasti erialase hariduseta inimesed, siis mõju ja tagajärgede üle eriti pead ei vaevata.

Reeglina ei tea ka ainet müüv inimene, mida ta täpselt edasi müüb, sest enne teda on kaup läbi käinud mitmest erinevast käest. Nii võibki juhtuda, et aine on lahjem või kangem, kui tarvitaja või aine müüja arvavad.

Eestis on paljud fentanüüli või selle analooge kasutanud inimesed just sellepärast saanud üledoosi ning surnud. Sünteetiliste kannabinoidide tarvitamisel on inimesed sattunud mürgistusega haiglasse.

Uimasti teekond ebaseaduslikest laboritest tarvitajani on pikk ja hästi varjatud. Ained peidetakse sinna, kuhu diilerite arvates ka politseinik ei taha oma kätt pista: WC-pott, sõidukite bensiini- ja õlipaagid, hauad… Peidetud aineid eraldab viirustest ja bakteritest vaid õhuke kilepakend. Tuntud ja teada on ka narkootikumide transportimine inimese kehas. Uimastite tarvitamisel tasub seda endale piltlikult ette kujutada. Kui näiteks kondoomidesse pakitud uimastite neelamine ei tekita õõva, siis sama ei saa öelda väljutamise protsessi kohta.

Pole harvad juhud, kui narkootilise ainega pakendid rebenevad ja aine satub kokku näiteks väljaheitega. Ei tasu mõelda, et sel juhul jääb aine müümata. See antakse edasi, järgmine lisab sinna oma tunnetuse ning eelistuse järgi veel lisaaineid ja nii edasi. Kuni leidub riskialdis tarvitaja, kes loodab, et mõnutunne kaalub üles kahju, mida ta endale teeb.

Vaata ka filmi Jää puhtaks.