Olen kaotanud kaks sõpra narkootikumidele

Olen viimase 3 aasta jooksul kaotanud kaks sõpra narkootikumitele. Nad mõlemad olid veel väga noored, alles oma täiskasvanuiga alustamas.
Tegelikult olime lapsepõlvesõbrad ning viimastel aastatel väga kokku ei puutunud ehk väga lähedased ma nendega ei olnud. Kui esimese sõbra surmast kuulsin, olin ma tööl ja lähenemas olid jõulud. Õnneks oli tööpäev lõppemas ning keegi ei pannud pahaks, et lahkusin varem. Sõitsin autoga ja mäletan, kuidas ma terve tee koju nutsin. See tundus minu jaoks nii hirmutav, kuidas nii noor inimene sai ainult nii lühikest aega elada.
Teine sõber suri hiljuti. Samuti väga suur šokk. Olen tema lähedaste sõpradega väga hea sõber ning näha, kuidas ümberringi inimesed kannatavad on raske, aga vähemalt ma tean, et sain neile toeks olla.
Ilmselt kõige raskem osa on kuulata, kuidas inimesed ennast süüdistavad selles kõiges, kuidas nad oleks võinud märgata, aidata, olemas olla. Ega nad ju tegelikult ei tahtnud surra, aga samas eks nad ei rääkinud ka teistele, et tegelikult on neil juba sõltuvus, mitte et vahel harva peomeeleolus võtsid. Nad ei surnud “kangete” süstnarkootikumite kätte, vaid “leebema” narkootikumi üledoosi, mõlemad jõudsid ka haiglasse, kuid kahjuks ei saadud neid üledoosist välja. Tundub suhteliselt ohutu enamuse jaoks, kuid tegelikult ei või kunagi teada, kas ja mida muud sinna veel sisse pandud on.
Ma ise olen oma nutud nutnud ning jõuludel süütan ka alati küünla, et meenutada neid, kuid raske on mõelda nende lähedaste peale, kes ilmselt kaotusest mitte kunagi üle ei saa. Ma usun, et paljude noorte seas on see popp teema või tehakse peer pressure tõttu, kuid ausalt öeldes elu ei ole seda väärt.