Lidia G. lugu
08/02/2018Hakkasin tarvitama 16-aastasena – üksindusest, usaldamatusest, pettumusest ning ükskõiksusest kõige ja kõigi vastu. Koos narkootikumidega ilmusid minu ellu ka nö „sõbrad“, maailm muutus avatumaks, vähem hirmutavaks ja rahulikumaks. Muutusin enesekindlamaks ning arvasin, et kuni jäävad narkootikumid, on elu ilus.
Nüüd mul enam sõltlastest sõpru ei ole. Need, kes olid, nemad kas istuvad vangis või on juba kalmistul. Ülejäänud tõenäoliselt elavad siiani doosist doosini.
Kui rääkida ausalt, siis lihtsalt väsisin sellest kõigest ja jõudsin välja nii sügavale põhja, et otsus oli üks – ma vajan abi. Üksi ei ole ma võimeline sõltuvusega hakkama saama.
Mind aitasid enese- ja sihikindlus, otsustavus.
Inimesele, kes soovib narkootikume maha jätta, soovitan otsida abi. Mind aitas narkootikumidest loobuda see tunne, et olen vajalik oma perele. Ma tahan õppida elama selle sõltuvusega. Tahan olla hea ema, naine, tütar.
Neile, kes tahavad narkootikume proovida – proovige, aga teadke, et vastukaaluks kõigele sellele, mida te narkootikumidest võidate, kaotate te kõik selle, mis oleks teil onud, kui te poleks narkootikume tarvitama hakanud. Pean silmas, et te kaotate pere, lähedasi, häid sõpru. Ja mis kõige tähtsam, te kaotate oma isiksuse. Teadke enne, kui proovite, et peate olema valmis kaotama kõik.