Ei saanud kuni lõpuni aru, et mees narkootikume tarvitas

Mina kusjuures ei saanudki lõpuni aru, et mul mees narkootikume tarvitas. Järgi mõeldes tõesti paljud asjad loksusid paika, aga miks ma üldse kirjutan – nimelt tänaseks päevaks mul pole meest ja laps on isata. Kõik oli tore ja ilus, probleeme esines nagu igas teises suhtes ja peres, aga see lõpp… See lõpp oli nii ootamatu ja uskumatu, mida ma tänaseni ei suuda uskuda.
Kui ma järgi mõtlen, siis nägin tujukõikumisi, meeletut söögiisu, asjade ja öeldu unustamist, meeletut närvilisust, aga too hetk kandsin kõik raske aja ja pingete arvele. Üks hommik koju tulles oli mu ees elu kohutavaim pilt, mu mees oli end üles poonud. See oli nii õudne ja meeletu šokk. Ma palvetasin jumala eest, et lapsed alles magaks, jah te saate õigesti aru, mees oli lastega kodus ja valvas neid. Miks see juhtus ja miks ta seda tegi MA EI TEA, ma päriselt ei tea. Lahkamise tulemuste ajaks olin juba teadlik, et narkootikumid olid juba ammu mängus. Sain teada messengeri vestlusi lugedes, et narkootikume ehk siis täpsemalt kokaiini oli tarvitanud aastaid ja mina pime ei saanud sellest aru. Paar korda oli kahtlus ja ka küsisin, aga loomulikult oli vastus ju ei! Kuna mul oli väike laps ja suurem laps ka, lisaks majapidamine ja kõik muu, siis ma tõesti ei märganud sellist asja. Paljud imestavad, kuidas sa ei näe ja ei märka ja ei saa aru. Uskuge on olemas inimesi, kes räägivad musta säravvalgeks ja argumenteerivad kõik ära. Ma ei oleks osanud sellist asja kahtlustadagi tegelikult, sest meil ei olnud raha. Tihtipeale mehel ei olnud ka tööd, tegi juhuotsasid ja sai veidi, et arved tasutud saaks ja teadagi siis kokaiin ei ole teab mis odav lõbu just.
Tegu oli tehtud tema poolt ja kui tulid lahkamisest vastused, see jutt, mis mu südamest läbi käis, see oli kohutav. Mu mees oli ikka suures koguses kokaiini tarvitanud ja sellele lisaks ka alkoholi. Kui ma öösel tööl olin, siis ta kirjutas mulle, aga ma ei osanud ka midagi otseselt kirjutatust arvata, kuna tööd oli palju, siis ei vastanud ma ka talle.
Eks hiljem oleme me kõik targemad ja oskame asju teisiti näha, aga et õigel ajal märgata… ma ei teagi kas see on võimalik?! Lihtsalt minu jaoks on uskumatu, kuidas ta tegi nii oma lastele, perele, sõpradele ja lähedastele. See kurbus ja valu on nii suur ja ma olen vägagi kindel, et narkootikumid olid need, mis ta sinnani viisid. Lisaks tarbitud alkohol ja selle kogu koosmõju teeb inimese psüühikaga oma töö. Sellise teo jaoks peab olema meeletu jõud ja julgus, teistpidi meeletu nõrkus. Tänaseks päevaks jälestan inimesi, kes narkootikume tarbivad ja kui keegi juttu teeb siis ma kas vihastan või lahkun seltskonnast.
Palun ärge tarvitage neid meelemürke, olen kunagi noorena isegi proovinud ja mingi aja tarbinud, aga milleks see vajalik on?! Elu on elamiseks ja nautimiseks sellisena nagu ta meile on antud, ärge tehke enda ja oma lähedaste elu keeruliseks!