Leidsime end ükskord isaga mõlemad, et meil ninad valged

Kunagi ammu, kui mu isa veel polnud isa, oli Eesti alles vabaks saanud ning narkootikumid tulid massiliselt sisse. Noor mees, kõik tundus huvitav. Uudishimu viis välja süstlani, mille tõttu hiljem vanemate ees põlvitades pisarates abi paluti. Mu isa põgenes sellest elust ja kolis mujale.
Nüüd 25 aastat hiljem mul on õdesid ja vendi, mehel ärid püsti, uhke maja, uhked autod. Tundub, et isal läheb pealtnäha hästi, aga tegelt vist mitte. Ikka kusagil on mingi pisike deemon, mis kutsub teda sinna auku tagasi. Ainult praegu teen, siis on kõik. Viimane lause on ainult lootus, mida narkomaan ütleb, et ennast paremini tunda. See on lollide lohutus. Seekord on õnneks vist süstal puhas, aga nina on valge.
Ei ole minagi tegelikult see kullatükk. Leidsime end ükskord isaga mõlemad, et meil ninad valged ja kõik see läks ühest ja samast 50-se kupüürist meil ninna. Wtf mees, küsisin endalt ja tegelikult imestas isa ka, et mida me teeme. Isaga kokaiini???? Aga see ei takista ju uue triibu ninna tõmbamist.
Narkootikumid ei küsi vanust, sugu, rassi, sellesse sõltuvusse jääb igaüks varem või hiljem. Eesti riik võiks panustada rohkem sellesse, et teadvustada noortele, mis võib juhtuda inimesega, kes mingit teatud ainet tarvitab. Ähvardamine rahatrahvi ja trellidega ei enneta noortel narkootikumide tarvitamist. Küsida võiks neilt, kes sellele vastata oskavad ehk on kogenud.