Päev ei alga enne, kui ei ole kanepit suitsetanud

Minu lugu algas eelmise aasta kevadel, kui hakkasin suhtlema oma parima sõbra klassivennaga, kes juba varasemalt oli mulle silma jäänud. Me rääkisime igapäev hommikust õhtuni Facebookis. Kahe nädala möödudes kutsus ta mind välja. Me läksime koos tema sõbra sünnipäeval ja juba seal nägin ma laual valgeid triipe ja tehti ka kanepit. Sellel hetkel ei teinud ma sellest eriti välja, sest tänapäeval ikka noored pidudel vahest tarvitavad ja see ei tähenda ju kohe, et nad sõltuvuses on. Vaatamata nähtule armusin ma sellesse kutti kõrvuni ja tahtsin iga vaba hetke temaga veeta, aga kuna elasime erinevates linnades siis, nägime ainult nädalavahetustel. Iga reede peale kooli istusin autosse ja sõitsin tema juurde, nii ei jäänud vahele mitte üks nädalavahetus, kui me ei oleks koos olnud. Kuid ka siis ei taibanud ma, et mu kutil on tugev sõltuvus. Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, otsustasime kokku kolida ja alles siis hakkasin ma nägema mis tegelikult toimub. Nüüd näen, kuidas ta päev ei alga enne, kui ei ole kanepit suitsetanud ja kõik tema vaba raha läheb selle alla. Söök pole oluline ega miski muu, peaasi, et saaks ainult suitsetada. Ma ju tegelikult sain varem aru, mis toimub, kuid ei arvanud, et asi nii hull on ja kuna ma armastan seda inimest ei tahtnud ma endale tunnistada, et tal on sõltuvus. Ma loodan et teised on targemad ja näevad kohe alguses neid punaseid lippe selle inimese suhtes ja ei raiska aastaid lootes, et midagi muutub.