Suhe inimesega, kellele on kanepitarvitamine alati meeltmööda olnud

Olen olnud 6 aastat suhtes inimesega, kellele on kanepi tarvitamine alati meeltmööda olnud. Igal peol käis alkoholi kõrvale ka kanepisuits või kaks. Peale kahe aasta tagust traumaatilist sündmust hakkas mu elukaaslase vaimne tervis kiirelt halvenema. Koos tõusude ja mõõnadega arenes välja depressioon, ärevushäired ning suitsiidimõtted. Sellega kaasnes ka kanepitarvitamine. Algul muutus see iganädalaseks, nüüdseks on see juba umbes aasta olnud igapäevane tegevus. “Kainena” näen ma teda harvem kui aine mõju all. Algul tekitas kanepitarvitamise sagenemine minus tohutut pahameelt. Aimasin juba varakult, et ta on sõltuvuses ning püüdsin teda keeldude ja käskudega mõjutada. See aga ei aidanud – tegi vast hullemakski. Ma usun, et mul läks umbes aastaks, kuni ma olin valmis päriselt kuulama, mis ta sees toimub ning miks ta kanepist sõltuvuses on. Selleks hetkeks oli ta jõudnud endaga juba nii tumedasse kohta, et üksnes paaripäevane kanepist võõrutamine tekitas talle kerge psühhoosi. Saime aru, et hetkel pole sõltuvusest vabanemine prioriteet. Prioriteet on vaimse tervisega tegeleda nii, et ta ei vajaks enam kanepit, et elutahet säilitada. Seda kinnitas ka psühholoog. Tähtis on näha sõltuvuse taga olevat suuremat probleemi. Sõltuvus ei teki üldjuhul tühjast kohast ega ka kao niisama lihtsalt. Keegi ei tekita endale sõltuvust meelega. Sõltuvus näitab, et inimene on hädas. Kui sain sellest tõeliselt aru, aitas see ka minul enda kaaslast toetada, mõista ning paremini aidata.