Viktoria M. lugu
08/02/2018Proovisin kanepit kui olin 12-aastane. Suhtlesin sel ajal juba inimestega, kes tarvitasid uimasteid, nad tundusid mulle väga vabad ja lõbusad. Tahtsin olla nende sarnane. See oli moodne nii ennast väljendada. Hiljem proovisin amfetamiini ja ecstasyt. Toimus see tavaliselt klubides või suurtel üritustel. Kui olin 16-aastane, proovisin heroiini, sest mu sõbrad amfetamiini ei leidnud.
Koos narkootikumidega hakkas mu elu juhitamatuks muutuma, kõik keerles narkootikumide ümber, ma lakkasin üldse millegi peale mõtlemast. Hakkasin lähedasi petma ja kodust varastama. Kõik suhted lähedaste inimestega lagunesid.
Hakkasin politseile silma jääma…. tagajärjeks vangla ja seitse süüdimõistmist. Suhted peres varisesid kokku – aeglaselt, kuid järjekindlalt. Usaldus kadus. Mu vanemad olid öösiti üleval, ema nuttis, isa tõmbus rohkem endasse.
Muidugi oli mul sõpru, kes narkootikume tarvitasid. Ühed tarvitasid, et elada, teised elasid, et tarvitada. Üldjoontes oli stsenaarium kõigil üks: destruktiivne perekond, põgenemine probleemide eest, tähelepanu, armastuse, mõistmise puudus, võimetus asju läbi elada, põgenemine tunnete eest.
Neist, kellega ma koos narkootikume tarvitasin, on praeguseks elus vähesed. Neist paljud asuvad kinnipidamisasutustes. On ka neid, kes narkootikumide tagajärjel jäid invaliidiks.
Kaheteist tarvitamisaasta jooksul üritasin mitu korda narkootikume maha jätta. Aga hakkasin ennast haletsema, eriti kui algasid võõrutusnähud. Lamasin ravil Wismaris, tegin läbi Subbotexi ravi, mingi aja sain Metadooni asendusravi, vanemad saatsid mu välismaale, panid võõrutusnähtudest ülesaamise ajaks luku taha…
Neile, kes tahavad narkootikumidest loobuda, tahaksin ütelda, et kindlasti tuleb mõelda, kellele seda vaja on – endale või kellelegi teisele. Kui seda tehakse kellegi teise jaoks, siis arvatavasti asi ei toimi ja kasu on sellest vähe. Aga kui inimene tunnistab oma jõuetust narkootikumide ees ja palub abi, siis suureneb võimalus terveneda.
Sõltuvus lõhub kõiki nelja aspekti – sotsiaalsust, vaimsust, psüühikat ja füüsist. Sellepärast ma arvangi, et enamuse sõltlaste jaoks on parem, kui nad saavad ravi rehabilitatsioonikeskuses.
Tulevikult ootan, et ühiskond oleks sõltuvuse alal teadlikum ja lojaalsem. Tahaks, et inimesed saaksid paremini aru, et narkomaanid on tavalised inimesed sõltuvushaigusega, keda ei pea tõrjuma, vaid ümbritsema soojuse ja hoolitsusega, et aidata.
Kui vaadata tagasi, siis narkootikumide tarvitamisest oleks mul aidanud hoiduda armastus ja tähelepanu kodus.
Neile, kes mõtlevad narkootikumide proovimise peale, ütlen et enne, kui midagi tarvitama hakata, vastake ausalt küsimusele – mille jaoks? Ja kas ma olen valmis tagajärgedeks?